Hommikune äratus rannaliival
Eelmisel suvel käisin vara hommikul rannas, kui liiv oli veel jahe ja päike alles piilus. Jalas olid mul inuikii sandals ja ma ei teinud tegelikult muud, kui kõndisin mööda lainetust. Nende talla all olev kookoskiud katsus pehmet liiva nii õrnalt, et tundsin, kuidas iga samm on justkui tänulikkusega looduse vastu. Hiljem, kui istusin kodus ja vaatasin neid kingi, avastasin seest väikese tikandi: “Thank you, Earth”. See oli nagu väike sosin, mis meenutas, et ka minu jalatsid on osa suuremast ringist. Ja kui ma õhtul jalanõusid ukse kõrvale rivistasin, tundus, et need naeratavad iseendale – nagu teaksid, et hommikul on jälle päev, mil saab liiva peal tantsida.
Kuhu kadus vana tossupaar
Mäletan, kuidas mu tavalised tossud kaks hooaega vastu pidasid ja siis lendasid prügikasti, sest tall oli nii kulunud, et isegi poest ostetud sisetallad ei aidanud. Siis tuli sõbranna, kes ütles lihtsalt: “Proovi inuikii eesti, need peavad vastu ja näevad veel paremad välja.” Täna, kolm aastat hiljem, on mul endiselt ühed ja samad sandaalid, ainult värv on saanud sügavama tooni, justkui oleks nad koos minuga küpsenud. Isegi tallakummi pole veel vahetama pidanud – see on üks neid väikseid võite, millest räägid naistegrupis ja kõik vaatavad imestunult. Ja kui mu mees kord küsis, et kas need nüüd nii kallid olid, siis vastasin, et hind jagatud kolme aastaga on odavam kui ühekordsed kohvitopsid.
Rohelised südamed kingakarbis
INUIKII disainerid ei peida oma rohelist südant. Kõik inuikii woven stones slides pealmine kangas on tehtud taaskasutatud plastpudelitest, mis on põimitud käsitsi ümber voolujoonelise talla. Kui tunned kanga pinda, meenutab see kergelt linast, aga tegelikult on see tehtud ookeanipuhastuse käigus päästetud materjalist. Ning kivid, mis kaunistavad rihma – need on pärit Põhja-Eesti rannikult, kus loodus ise on need lainete abil lihvinud. Mul oli tunne, et kannan jalas väikest osa Läänemere lugu. Ja kui ma ühel õhtul kingad kätte võtsin, avastasin talla all peidetud QR-koodi, mis viib lingile, kus näed täpselt, mitu pudelit sinu paari jaoks kokku koguti – minu puhul oli neid seitse, ja see arv sai kohe perega jagatud rõõmupommiks.
Instagram, kus kõik jalad kohtuvad
Mingil hetkel avastasin end Instagramis scrollimas ja leidsin #inuikii eesti alt sadu pilte – ühed jalutavad Vanalinnas, teised suunduvad Viljandi järve äärde. Pole reklaam, vaid inimesed jagavad, sest nad on lihtsalt rõõmsad. Üks ema pani pildi, kus tema viieaastane tirts on pannud oma pisikesed jalad ema suurtesse inuikii sandals sisse, ja kirjutas: “Nüüd tean, mis on õige kingitus, kui laps ütleb: need on nagu päkapikud.” Kommentaarides kiideti, et kummist tall ei libise ka märjal kiviteel – ja see on Tallinnas oluline. Lisaks leidsin sealt nippe, kuidas vana paari saab ise uueks värvida taimsete värvidega, kui tuju muutub – nii et kingad kasvavad koos meiega.
Käsitöö, mis jääb pärandiks
Tallinnas Kalamaja väikeses stuudios istub Mari, kes on üks INUIKII kangapõimijatest. Ta näitas mulle, kuidas ta ketrab taaskasutatud kiudu ja lisab sinna peenikesi klaashelmeid, mis päikese käes mängivad. “Kui inimene kulub, kulub ka king,” ütles ta naerdes, “aga see side, mis kingaga kaasas käib, see jääb.” Tundsin, kuidas tema sõnad olid sama tugevad kui rihm, mis hoiab mu jalga. Ja kui ma küsisin, kui kaua ühe paari valmistamine aega võtab, vastas ta: “Nii kaua, kui kulub ühe päikseloojangu vaatamine – ja see on ju kõige olulisem osa.” Samal õhtul näitas ta mulle ka vana põimemasina albumit, kus oli fotosid nende esimestest proovitöödest – ja see oli nagu avada perepilti, kus kõik naeratavad, sest nad teavad, et töö on armastus.
Taaskasutus, mis ei karju
INUIKII ei aja rohelist juttu kuulutades pead segi. Kui avad kingakarbi, ei tule sealt karjet “Ole nüüd kohe öko!” Pigem leiad väikese paberilipiku: “Kui sa selle paari kunagi ära annad, saada meile tagasi – anname uue elu.” Nad ise kutsuvad seda “teine ring” programmiks. Ma saatsin oma vana paari tagasi, sest tall oli lõpuks õhem kui leib, ja kuu aega hiljem sain e-kirja: “Sinu kingad said uueks matkarihmaks.” Nüüd kannan seda rihma oma uuel seljakotil – ja see on nagu väike naeratus, mis liigub minuga koos. Lisaks on nad alustanud koostööd kohalike koolidega, kus lapsed saavad õppida, kuidas vanast t-särgist saab uue rihma – nii et ring sulgub veel enne, kui me arugi saame.
Suvine linn ja talvine saar
Kui sügis saabub ja päevad lähevad lühemaks, panen oma inuikii woven stones slides kappi ära, aga mitte päris. Need seisavad seal nagu punane niit, mis meenutab suve. Jaanuaris, kui sõidan Saaremaale ja näen seal karget päikesepaistet, võtan nad uuesti jalga – kividega tall on nii paks, et isegi väike jää ei libista mind. Üks kohalik kalur ütles mulle sadamas: “Need kingad on nagu minu paat – peavad vastu lainetele ja näevad veel ilusad välja.” Ma naersin, aga mõistsin, et meil ongi ühine väärtus: loodus ja vastupidavus. Hiljem, kui istusime tema köögis ja jõime teed, näitas ta mulle oma vanu kalavõrke ja ütles: “Tahaks, et need saaksid ka uue elu,” – ma ütlesin talle, et tean just õigeid inimesi.
Kui kingad käivad kaasas loodusega
Möödunud nädalavahetusel käisin rabamatkal. Võtsin kaasa oma vana seljakoti, mille rihm on tehtud minu esimestest INUIKII sandaalidest, ja jalga panin uued inuikii eesti talveversioonid, mis on vooderdatud lambavillaga. Kui läbi metsa kõndisin, tundsin, kuidas talla all olev looduslik kumm katsus samblat, aga vill hoidis varbad soojas. Ja mets ise – see oli nagu vana tuttav, kes teab, et sa ei taha midagi peale vaikuse. Tagasi tulles kirjutasin INUIKII-le kirja ja sain vastuseks: “Meil on plaan teha ka päris saapad rabamatka jaoks, aga kõigepealt peab loodus ise loa andma.” See oli nagu lubadus, et me kõik oleme osa suuremast tantsust.