Kaupluse vaimustav sissepääs
Astudes Viru Keskuse teisele korrusele, seisab mul juba silm peal sellel värvikireval ukselävel – laudadele on laotud kollased ja fuksia palmipuud, mis annavad kohe märku, et siin ei mängita klišeedega. Desiguali pood on justkui pisike kunstigalerii, kus iga kardin, latern ja seinaplaat räägivad lugu. Ma ei pea seinaääri mööda hiilima, sest laias koridoris on ruumi keerutada ning juba esimesest sammust peale tunnen, kuidas tuju tõuseb. Kõik need väikesed detailid – taimedest kootud rippuvad istepingid ja peeglid, mis peegeldavad tagasi rohkem kui lihtsalt kleiti – loovad tunde, nagu astuksin kuskile Barcelonasse, mitte südalinna kaubanduskeskusesse.
Loomulikud stiilisaared kogu põrandal
Kui esimene ahhetus vaibub, hakkan tähelepanu pöörama, kuidas kollektsioonid on laiali pillutatud justkui väikesed saared. Ühes nurgas kerkivad esile desigual mantel-ridad – need pikad, voodriga kihid on volditud nii, et kangamustrid jooksevad üle terve rippuva seinakanga. Teises kaldkolle on särgid ja seelikud vabalt üksteise otsa kuhjatud, justkui sõbrannad, kes on pärast pikka reisi kokku saanud. Mulle meeldib, et pole ühtegi silti “osta mind”, pigem on iga riidepuu nagu väike kurator, kes küsib: “Milline lugu sa täna kannad?”
Tulvil värvilisi desigual käekotte
Pööran pilgu lauale, kus laiutavad desigual käekott-kollektsioonid. Siin ei ole kott lihtsalt aksessuaar – igaüks näeb välja nagu käsitööna valminud päikeseloojang. Üks on tikitud lilledega nii tihedalt, et tundub, nagu kasvaks otse nahalt, teine on hoopis mustriline vikerkaar, mille küljes ripub pom-pom, mis vingerdab iga sammuga. Ma ei saa jätta katsumata, kui pehme ja samas vastupidav nahk on – müüjanna naeratab ja ütleb, et koti sees on peidetud tasku telefonile, mis on igapäevaelus ikka äärmiselt praktiline. Lisan vaikselt omale meelde: kui tahad Tallinnas silma paista, too käekott peab rääkima sinu eest.
Proovikabiin, mis ei ole lihtsalt ruum
Kui olen kotid üle vaadanud, suundun proovikabiinide poole. Uks on kaetud triibulise kardinaga, mis sarnaneb laste joonistatud päikesega. Sees on peegel nii lai, et näen oma tervet kollektsiooni korraga ja – mis peamine – valgus on soe, mitte külm fluorestsents. Müüjanna toob mulle vaikselt veel ühe desigual mantel-i, kuigi ma pole seda küsinud: “See värv toob sinu silmad esile,” sosistab ta. Ma tunnen, kuidas ta ei suru peale, vaid pakub koostööd – justkui ütleks: “Vaatame koos, mis sulle päriselt sobib.”
Meeskond, kes tunneb kangaid oma sõrmeotstega
Tagasi müügisaalis seisan silmitsi Liinaga, kellel on käes väike linttrükist pärit müügiraamat. Ta ei küsi mu eesnime, vaid hüüab mind “värvisõbraks” ja viipab mind lähemale. “Vaata, siin on meie uusim desigual eesti eksklusiiv, mis saabus eile hommikul,” ütleb ta, osutades riiulile, kus ripub vaid kümneid eksemplare piiratud tiraažis kleit. Liina teab iga lõnga kohta loo – üks on orgaaniline puuvill, teine on taaskasutatud mereplastist kiud. Ta ei loe ette fakte, vaid pajatab, kuidas disainer istus Barcelonas kohvikus ja joonistas seda mustrit päikesepaistel. Ma tunnen, et riiete taga on inimesed, mitte lihtsalt masinavärk.
Lisaks riietele – väike oaas lastele ja partneritele
Kui sõbranna tuleb poodi koos väikese lapsega, suunatakse nad koheselt nurka, kus on madal laud värvipliiatsite ja paberiga. Laps saab joonistada oma “unistuste kleidi”, samal ajal kui ema rahulikult proovib. Minu kõrval aga istub paar, kes otsib ühist õhtusöögijärgset mantlit – müüja tõstab nad kõrvuti proovikabiinidesse, et nad saaksid teineteise peegelpildis aru, kas värvid sobivad. See pisike oaas muudab ostlemise pereürituseks, mitte üksnes ema missiooniks.
Tagastuspoliitika, mis ei pane piinlikkust tundma
Kassas räägib Liina mulle, et kui desigual mantel peaks koju jõudes ikkagi liiga kirju tunduma, võin selle 30 päeva jooksul tagastada või vahetada hoopis tagasihoidlikuma tooni vastu. Ta ei vajuta mulle kätte pikka paberit, vaid näitab telefonis lihtsalt QR-koodi, mille skännimisel avaneb iseteenindusportaal. “Me usume, et riided peavad sind teenima, mitte vastupidi,” ütleb ta. See lause kõlab nii loomulikult, et ma ei tunnegi üldse süümekaid, kui mõtlen, et ehk proovin veel teist värvi.
Kohvikunurgas lõpetame päeva
Enne lahkumist istume sõbrannaga poe tagumises kohvikunurgas, kus pakutakse tasuta kanget kohvi ja väikest šokolaadikooki. Lauad on kaetud vanade desigual käekott-ide kangajääkidest valmistatud linikutega ja seinal ripuvad polaroidid klientidest, kes on oma ostud jäädvustanud. Müüjanna tuleb taas juurde, seekord mitte müüma, vaid uurima, kuidas meil läks. Me räägime temaga tükk aega sellest, kuidas üks kott võib olla päeva kõige rõõmsam osa. Kui lõpuks uksest väljume, on päike loojumas ja meie käed on täis mitte ainult kilekotte, vaid ka väikseid joonistusi ja uusi ideid, mida tuleb kindlasti ellu viia.